Varase barokkstiili skulptuuri Inglismaal mõjutas ususõdade põgenike sissevool mandril. Üks esimesi inglise skulptoreid, kes selle stiili omaks võttis, oli Nicholas Stone (tuntud ka kui Nicholas Stone the Elder) (1586–1652). Ta õppis teise inglise skulptori Isaak Jamesi ja seejärel 1601. aastal kuulsa Hollandi skulptori Hendrick de Keyseri juures, kes oli Inglismaal varjupaiga leidnud. Stone naasis koos de Keyseriga Hollandisse, abiellus tema tütrega ja töötas tema ateljees Hollandi Vabariigis, kuni naasis Inglismaale aastal 1613. Stone kohandas matusemonumentide barokkstiili, mille poolest de Keyser oli tuntud, eriti hauas. Lady Elizabeth Carey (1617–18) ja Sir William Curle’i (1617) haud. Sarnaselt Hollandi skulptoritega kohandas ta ka matusemonumentides kontrastse musta ja valge marmori kasutamist, hoolikalt detailseid drapeeringuid ning tegi silmapaistva naturalismi ja realismiga näod ja käed. Samal ajal, kui ta töötas skulptorina, tegi ta ka arhitektina koostööd Inigo Jonesiga.[28]

18. sajandi teisel poolel lõi anglo-hollandi skulptor ja puidunikerdaja Grinling Gibbons (1648–1721), kes oli tõenäoliselt õppinud Hollandi Vabariigis, Inglismaal olulisi barokskulptuure, sealhulgas Windsori lossi ja Hampton Courti palee, St. Pauluse katedraal ja teised Londoni kirikud. Suurem osa tema töödest on pärnapuidust (Tilia), eriti dekoratiivsed barokkpärjad.[29] Inglismaal ei olnud kodumaist skulptuurikooli, mis suudaks rahuldada nõudlust monumentaalsete hauakambrite, portreeskulptuuride ja geeniuste meeste (nn inglise väärikate) monumentide järele. Selle tulemusena etendasid kontinendi skulptorid Inglismaa barokskulptuuri arengus olulist rolli. Alates 17. sajandi teisest poolest tegutsesid Inglismaal mitmesugused flaami skulptorid, sealhulgas Artus Quellinus III, Antoon Verhuke, John Nost, Peter van Dievoet ja Laurens van der Meulen.[30] Need flaami kunstnikud tegid sageli koostööd kohalike kunstnikega, nagu Gibbons. Näiteks võib tuua Charles II ratsakuju, millele Quellinus nikerdas Gibbonsi kavandi järgi tõenäoliselt marmorist pjedestaali reljeefsed paneelid.[31]

18. sajandil jätkas barokkstiili mandri kunstnike uus sissevool, sealhulgas flaami skulptorid Peter Scheemakers, Laurent Delvaux ja John Michael Rysbrack ning prantslane Louis François Roubiliac (1707–1767). Rysbrack oli 18. sajandi esimesel poolel üks silmapaistvamaid monumentide, arhitektuursete kaunistuste ja portreede skulptoreid. Tema stiil ühendas flaami baroki ja klassikalisi mõjutusi. Ta juhtis olulist töökoda, mille toodang jättis olulise jälje Inglismaa skulptuuripraktikasse.[32] Roubiliac saabus Londonisse c. 1730, pärast koolitust Balthasar Permoseri käe all Dresdenis ja Nicolas Coustou käe all Pariisis. Ta saavutas maine portreeskulptorina ja töötas hiljem ka hauamonumentide kallal.[33] Tema kuulsaimate teoste hulka kuulus Helilooja Händeli büst,[34] mis valmistati Händeli eluajal Vauxhalli aedade patroonile ning Joseph ja Lady Elizabeth Nightengale'i hauakambrile (1760). Leedi Elizabeth suri traagiliselt valesünnituse tagajärjel, mille põhjustas 1731. aastal välgulöögis ja matusemonument jäädvustas suure realistlikkusega tema surma paatost. Tema skulptuurid ja büstid kujutasid tema teemasid sellistena, nagu nad olid. Nad olid riietatud tavalistesse rõivastesse ning neile anti loomulikud poosid ja näoilmed, ilma kangelaslikkuse pretensioonideta.[35] Tema portreebüstid näitavad suurt erksust ja erinesid seega Rysbracki laiemast käsitlusest