Barokkstiil tekkis renessansi skulptuurist, mis klassikalisele Kreeka ja Rooma skulptuurile toetudes oli idealiseerinud inimese kuju. Seda muutis manierism, kui kunstnikud püüdsid anda oma teostele ainulaadset ja isikupärast stiili. Manerism tõi sisse idee tugevate kontrastidega skulptuuridest; noorus ja vanus, ilu ja inetus, mehed ja naised. Manerism tõi kasutusele ka figura serpentina, millest sai barokse skulptuuri peamine tunnus. See oli kujundite või kujundite rühmade paigutus tõusvas spiraalis, mis andis teosele kergust ja liikumist.[6]

Michelangelo oli figuur-serpentiini tutvustanud filmides The Dying Slave (1513–1516) ja Genius Victorious (1520–1525), kuid need tööd olid mõeldud vaatlemiseks ühest vaatenurgast. Itaalia skulptori Giambologna 16. sajandi lõpu teoses "Sabiini naiste vägistamine" (1581–1583). kasutusele uus element; see teos oli mõeldud vaatlemiseks mitte ühest, vaid mitmest vaatenurgast ja olenevalt vaatenurgast muudetud. Sellest sai barokses skulptuuris väga levinud joon. Giambologna loomingul oli tugev mõju barokiajastu meistritele, eriti Berninile.[6]

Teine oluline mõju barokkstiilini oli katoliku kirik, mis otsis kunstirelvi võitluses protestantismi tõusu vastu. Tridenti kirikukogu (1545–1563) andis paavstile suuremad volitused kunstiloomingu juhtimiseks ja väljendas tugevat taunimist humanismi doktriinide suhtes, mis olid renessansiajal kunstides kesksel kohal.[7] Paulus V (1605–1621) pontifikaadi ajal hakkas kirik reformatsiooni vastu võitlemiseks välja töötama kunstidoktriine ja tellis neid ellu viima uutelt kunstnikelt.