Hispaania, roomakatoliku võimu alla jäänud Lõuna-Madalmaad mängisid olulist rolli barokkskulptuuri levimisel Põhja-Euroopas. Rooma-katoliku kontrareformatsioon nõudis, et kunstnikud looks kiriku kontekstis maalid ja skulptuurid, mis kõnetaksid pigem kirjaoskamatuid kui hästi informeerituid. Kontrareformatsioon rõhutas religioosse õpetuse teatud aspekte, mille tulemusena tõusis teatud kirikumööbel, näiteks konfessionaal, tähtsus. Need arengud põhjustasid Lõuna-Madalmaade nõudluse järsu kasvu ususkulptuuride järele.[17] Keskne roll oli Brüsseli skulptoril François Duquesnoyl, kes töötas suurema osa oma karjäärist Roomas. Tema keerukam barokkstiil, mis on lähedasem Bernini klassitsismile, levis Lõuna-Madalmaades tema venna Jerôme Duquesnoy (II) ja teiste tema Rooma töökojas õppinud flaami kunstnike kaudu, nagu Rombaut Pauwels ja võib-olla Artus Quellinus vanem. 18][19]

Silmapaistvaim skulptor oli Artus Quellinus vanem, kuulsate skulptorite ja maalikunstnike suguvõsa liige ning teise silmapaistva flaami skulptori Artus Quellinus noorema nõbu ja meister. Antwerpenis sündinud ta oli veetnud aega Roomas, kus ta tutvus kohaliku barokskulptuuriga ja kaasmaalase François Duquesnoy skulptuuriga. 1640. aastal Antwerpeni naastes tõi ta endaga kaasa uue nägemuse skulptori rollist. Skulptor ei pidanud enam olema ornamentalist, vaid kogu kunstiteose looja, milles arhitektuursed komponendid asendati skulptuuridega. Kirikumööbel sai võimaluse luua mastaapseid kompositsioone, mis võeti kiriku interjööri sisse.[4] Alates 1650. aastast töötas Quellinus 15 aastat Amsterdami uues raekojas koos juhtiva arhitekti Jacob van Campeniga. Sellest ehitusprojektist, mida nüüd kutsutakse Kuninglikuks paleeks tammil, ja eelkõige tema ja tema töökoja valmistatud marmorist kaunistused, sai eeskuju teistele Amsterdami hoonetele. Skulptorite meeskonda, mida Artus Amsterdami raekojas töötamise ajal juhendas, kuulus palju skulptoreid, peamiselt Flandriast, kellest said omaette juhtivad skulptorid, nagu tema nõbu Artus Quellinus II, Rombout Verhulst, Bartholomeus Eggers ja Gabriël Grupello ning tõenäoliselt ka Grinling Gibbons. Hiljem levitasid nad tema barokse idioomi Hollandis, Saksamaal ja Inglismaal.[20][21] Teine oluline flaami barokk-skulptor oli Lucas Faydherbe (1617-1697), kes oli pärit Mechelenist, teisest olulisest barokk-skulptuuri keskusest Lõuna-Madalmaades. Ta õppis Antwerpenis Rubensi töökojas ja mängis suurt rolli kõrgbarokkskulptuuri levikul Lõuna-Madalmaades.[22]

Kui Lõuna-Madalmaades oli 17. sajandi teisel poolel toimunud oma maalikooli toodangu taseme ja maine järsu languse tunnistajaks, siis skulptuur asendas maali tähtsuselt siseriikliku ja rahvusvahelise nõudluse ning massilise, kõrgetasemelise nõudluse ajendil. mitme Antwerpeni peretöökoja kvaliteetne väljund. Eelkõige valmistasid Quellinuse, Jan ja Robrecht Colyn de Nole, Jan ja Cornelis van Milderti, Hubrecht ja Norbert van den Eynde, Peeter I, Peeter II ja Hendrik Frans Verbruggheni, Willem ja Willem Ignatius Kerricxi, Pieter Scheemaeckersi ja Lodewijk Willemsensi töökojad. lai valik skulptuure, sealhulgas kirikumööblit, matusemonumente ja väikesemahulisi skulptuure, mis on teostatud elevandiluust ja vastupidavast puidust, näiteks pukspuust.[17] Kui Artus Quellinus vanem esindas kõrgbarokki, siis 1660. aastatest sai alguse baroki lopsakam faas, mida nimetatakse hilisbarokiks. Selles etapis muutusid teosed teatraalsemaks, väljendudes religioosse-ekstaatiliste kujutiste ja uhkete, efektsete dekoratsioonide kaudu.